1985. aastal, kui olin 18-aastane, tuli mul minna Nõukogude armeesse aega teenima. Sõjaväes valitsev ebaõiglus ja alandav õhkkond ärritas mind sedavõrd, et otsustasin: mina selliseks ei saa. Tahtsin olla teistsugune. Samas nägin, et ma ei suuda alati käituda nii, nagu otsustasin. Soovisin oma ellu muutust.

Väeteenistuse lõppedes naasin koju. Ühel ööl pärast suuremat pidutsemist anusin Jumalat, et ta aitaks mul muutuda. Järgmisel päeval enne tööle minekut astusin läbi oma tädi poolt, kes oli Jehoova tunnistaja. Tema koju oli kogunenud väike rühm usukaaslasi, kes pidasid seal koosolekut. Nad võtsid mu soojalt vastu, mispeale otsustasin jääda sinna kuulama.

Hakkasin Piiblit uurima ning kuus kuud hiljem mind ristiti. Jehoova aitas mul saada paremaks inimeseks. Oma jõuga poleks ma suutnud midagi muuta.