Seistes silmitsi kohtuasjade ja teiste keeruliste olukordadega, jäävad meie vennad ja õed ikka ustavaks Jehoovale. Nende eeskuju annab meile kõigile jõudu püsida usus kindlad ja olla veendunud, et „Jehoova kohtleb eriliselt oma ustavat”. (Laul 4:3.)

Ruth kasvas üles kristlikus peres, kuid jäi üsna noores eas koguduse tegevusest kõrvale. Hiljem alustas ta suhet ühe mehega ja talle sündis tütar. Kord nägi Ruth La Plata linnas Jehoova tunnistajaid ja nende kirjanduslauda ning talle meenus aeg, kui ta nendega tihedalt läbi käis. See ajendas teda jälle koosolekutel käima hakkama ja ta asus õpetama Piiblit ka oma tütrele. Lapse isa oli aga Ruthi usule vastu ning kaebas naise kohtusse, et takistada tal lapsele Piiblit õpetada ja teda koosolekutele kaasa võtta.

Ruthi advokaat tõendas, et mõlemal vanemal on õigus lapsele oma usulisi vaateid õpetada ja et kohus ei tohi sellesse sekkuda, seda muidugi juhul, kui see ei tekita lapsele kahju. Kohus otsustas, et vanemad peavad austama lapse õigust usuvabadusele, ehkki laps oli tollal vaid 4-aastane. Kuna tütar oli veel liiga noor, et langetada ise otsust oma usuliste eelistuste kohta, kaebas Ruth selguse huvides asja edasi. Apellatsioonikohus täpsustas, et mõlemal vanemal on võrdne õigus anda talle usulist õpetust.

Ruthi tütar loeb igal õhtul oma Piiblit ja käib koos emaga koosolekutel. Ta ootab väga reisi Peetelisse Buenos Aireses.

Apostel Paulus kirjutas tõsikristlaste kohta, et „kui üks liige kannatab, kannatavad kõik teised liikmed koos temaga”. (1. Kor. 12:26.) Jehoova tunnistajad kogu maailmas on elanud väga kaasa Irina Zakharchenko ja Valida Jabrayilova läbielamistele Aserbaidžaanis. 2015. aasta veebruaris süüdistasid võimud neid ebaseaduslikus usutegevuses. Kohtunik andis käsu nad vahi alla võtta, ja kuna kohtuasja lükati pidevalt edasi, olid õed vanglas peaaegu aasta. Õdesid koheldi vääralt ning neile ei tagatud põhiõigusi.

2016. aasta jaanuaris toimus lõpuks kohtuistung. Kohtunik mõistis Irina ja Valida süüdi ning määras neile rahatrahvi. Kuna aga õed olid olnud nii kaua vahi all, trahv tühistati ja nad lubati koju. Õed vaidlustasid kriminaalkorras süüdimõistva otsuse Bakuu apellatsioonikohtus. Nende kaebus lükati tagasi, mistõttu nad pöördusid ülemkohtusse. Samuti esitasid õed kaebuse ÜRO inimõiguste komiteele selle kohta, et neid on vääralt koheldud ja et on rikutud nende õigust kuulutada oma usulisi tõekspidamisi.

 Praegu taastuvad õed oma vintsutustest. Nad on südamest tänulikud loendamatute palvete ja neile osutatud hoole eest. Õde Valida Jabrayilova kirjutas juhtivale kogule: „Teie palved aitasid meil need raskused üle elada. Ma tõesti tundsin seda. Ma ei unusta mitte kunagi, kui armastavad ja hoolivad olete olnud teie, Jehoova ja vennad-õed kogu maailmas.”

2016. aasta juuli seisuga oli Eritrea valitsus vangistanud usu pärast 55 Jehoova tunnistajat. Vennad Paulos Eyassu, Isaac Mogos ja Negede Teklemariam on olnud vangis alates septembrist 1994. Lisaks neile on üheksa venda olnud vangis üle 10 aasta.

Edasiminek toimus jaanuaris 2016, kui kohtu ette toodi 2014. aasta aprillis Asmaras mälestusõhtul vahistatud Jehoova tunnistajad. See oli esimene kord, kui võimud süüdistasid ametlikult Jehoova tunnistajaid väidetavas kuritöös ja andsid neile võimaluse end kaitsta. Nagu oligi arvata, mõisteti enamik vendi ja õdesid süüdi ebaseaduslikul koosolekul osalemise eest. Neile määrati rahatrahv ja seejärel nad vabastati. Süüdistatav õde Saron Gebru keeldus trahvi maksmast ja ta mõisteti kuueks kuuks vangi. Õde Gebru juurde lubati kord nädalas külastajaid ja tema enda sõnul koheldi teda hästi. Saron ja teised 54 vangistatud Jehoova tunnistajat on tänulikud nende paljude palvete eest, mis nende eest esitatakse. Järgigem edaspidigi üleskutset: „Mõelge neile, kes on vangis, otsekui oleksite vangistatud koos nendega.” (Heebr. 13:3.)

21. detsembril 2015 andis Loode-Saksamaal asuv Bremeni liidumaa Jehoova tunnistajate usuühendusele kõrgema  astme õigusstaatuse. Sellega lõppes neli aastat kestnud kohtulahing erinevates Saksamaa kohtutes. Varem langetatud Berliini kõrgema halduskohtu otsuse alusel andis enamik Saksamaa 16 liidumaast Jehoova tunnistajatele avalik-õigusliku staatuse. Bremeni võimud aga keeldusid seda tegemast. Peamiseks põhjuseks olid vastaste levitatud valesüüdistused.

2015. aastal otsustas Saksamaa konstitutsioonikohus, et Bremeni liidumaa otsus on vastuolus Jehoova tunnistajatele põhiseaduses sätestatud õigustega. Kohtu otsus kinnitab, et põhiseaduses tagatud usuvabadus kaitseb Jehoova tunnistajate tegevust Bremenis. Nüüd on sealsetel kogudustel õigus maksuvabastusele ja neil on veel teisigi õigusi, nagu kõigil suurematel tunnustatud religioonidel Saksamaal.

2013. aasta märtsis esitasid Kõrgõzstani linna Oši võimud väljamõeldud tõendite alusel Oksana Koriakinale ja tema emale Nadežda Sergienkole kriminaalsüüdistuse. Prokurör süüdistas õdesid selles, et nad petavad Piibli sõnumi levitamise varjus inimestelt raha välja, ja määras nad kuni kohtuotsuse toimumiseni koduaresti. Oktoobris 2014 otsustas alamastme kohus, et tõendid on fabritseeritud ja menetlusreegleid on rikutud, ning et õed pole süüdi. Apellatsioonikohus kinnitas seda otsust oktoobris 2015.

Oši linnaprokurör aga kaebas otsuse edasi Kõrgõzstani ülemkohtusse. Kohus tühistas õdede õigeksmõistmise ja määras uue istungi. Aprillis 2016 toimunud kohtuistungil esitasid õdede advokaadid taotluse kohtuasi lõpetada,  sest see oli aegunud. Kohtunikul ei jäänud muud üle, kui kriminaalasi lõpetada.

Kogu selle aja jooksul säilitasid õed positiivse hoiaku. Õde Sergienko lausub: „Tihtipeale on nii, et kui kedagi koheldakse halvasti, siis ta kibestub. Mina aga tundsin, kuidas Jehoova jagas mulle vendade-õdede kaudu armastust ja hoolitses minu eest. Me polnud kunagi üksinda.” Õed kogesid omal nahal, et Jehoova teeb head, nagu ta on tõotanud kirjakohas Jesaja 41:10: „Ära karda. ... oma õiguse parema käega hoian ma sinust kõvasti kinni.”

9. augustil 2015 tungisid politseinikud Kõrgõzstanis Oši linnas Jehoova tunnistajate koosolekupaika. Nad nõudsid, et see nii-öelda ebaseaduslik koosolek kohe katkestataks, ja ähvardasid rohkem kui 40 kohalolijat, et lasevad nad maha. Kümme venda viidi jaoskonda, kus üheksat neist alandati ja peksti. Seejärel lasti nad vabaks. Kaks päeva hiljem vahistati üks läbipekstud vendadest, Nurlan Usupbaev. Teda süüdistati ebaseaduslikus usutegevuses, sest ta oli juhatanud koosolekut.

Kui vend Usupbaevi kohtuasi jõudis Oši linnakohtusse, polnud kohtuniku arvates piisavalt tõendeid ja kohtuasi lõpetati. Prokurör kaebas edasi Oši oblastikohtusse. Kohus aga lükkas kaebuse tagasi põhjusel, et vend Usupbaev ei saa olla süüdi ebaseaduslikus usutegevuses, sest Jehoova tunnistajad on Kõrgõzstanis seaduslikult registreeritud.

Prokurör aga ei andnud alla ja kaebas edasi Kõrgõzstani ülemkohtusse. Seal lõpetati kaasus vend Usupbaevi kergenduseks 2016. aasta märtsis. Ülemkohus jättis  jõusse alamastme kohtute otsuse ja kinnitas taas kord, et Jehoova tunnistajatel on õigus pidada Kõrgõzstanis usukoosolekuid. Hetkel on veel menetluses üks eraldiseisev kohtuasi, mille algatasid teised kannatanud politsei vastu.

Ikka ja jälle kimbutavad Venemaa võimud Jehoova tunnistajaid ja sekkuvad nende usutegevusse, ehkki inimõiguste ametnikud on sellise tegevuse korduvalt hukka mõistnud. Viimaste andmete kohaselt on võimud kuulutanud ekstremistlikuks 88 meie väljaannet ja  keelustanud veebisaidi jw.org. Alates 2015. aastast on tolliametnikud keelanud riiki tuua „Uue maailma tõlget” ning Viiburi kohtus käib menetlus selle üle, kas kuulutada see tänapäevane piiblitõlge ekstremistlikuks. 2016. aasta märtsis astus peaprokuratuur julge sammu ja ähvardas sulgeda väidetava ekstremistliku tegevuse tõttu Jehoova tunnistajate administratiivkeskuse Peterburi lähedal Solnetšnojes.

Kuigi riik on asunud Jehoova tunnistajaid jõuliselt ründama, on toimunud ka midagi head. Oktoobris 2015 esitas prokurör hagi likvideerimaks kohalik usuorganisatsioon Tjumenis, mis asub Moskvast umbes 2000 kilomeetrit idas. Tjumeni oblastikohus mõistis kohaliku usuorganisatsiooni süüdi, ehkki oli teada, et politsei võltsis tõendeid. 15. aprillil 2016 muutis aga Venemaa ülemkohus alamastme kohtu otsust ja teatas, et „pole mingit alust likvideerida Jehoova tunnistajate usuorganisatsiooni  Tjumenis”. Kui peakohtunik otsuse ette luges, vallandus kohtusaali täitnud 60 venna-õe seas tormiline aplaus.

Jehoova rahvas Venemaal jätkab otsusekindlalt tema teenimist hoolimata mistahes relvast, mis valmistatakse tema vastu. (Jes. 54:17.)

Viimastel aastatel on Rwandas Jehoova tunnistajatest õpilasi koolist välja heidetud, sest nad ei võta osa usulistest ja isamaalistest tegevustest. Selleks, et lõpetada koolides usuline diskrimineerimine, andis valitsus 14. detsembril 2015 välja määruse, mis nõuab koolidelt õpilaste usuvabaduse austamist.

9. juunil 2016 ilmus jw.org-i pressinurgas artikkel „Rwanda astub samme, et lõpetada koolides usuline diskrimineerimine”. Artikli avaldas ka üks Rwanda populaarne veebiajaleht. Lühikese ajaga külastas seda veebilehte üle 3000 inimese ja paljud kirjutasid positiivseid kommentaare valitsuse tegevuse kohta. Jehoova tunnistajad Rwandas on tänulikud määruse eest, mis tagab lastele hariduse hoolimata nende usulistest tõekspidamistest.

Üle 60 aasta on Lõuna-Koreas pidanud Jehoova tunnistajatest mehed vanuses 19–35 eluaastat seisma silmitsi väeteenistusküsimusega. Lõuna-Korea valitsus ei tunnista õigust keelduda süümelistel kaalutlustel väeteenistusest ega paku asemele asendusteenistust. Mitmes Jehoova tunnistajate peres on pidanud nii vanaisa, isa kui ka poeg istuma vangis, kuna nad on keeldunud sõjaväes teenimisest.

 Konstitutsioonikohus on kaks korda otsustanud, et sõjaväeteenistuse seadus on põhiseadusega kooskõlas, kuid alamastme kohtud ja süüalused on uuesti viinud asja konstitutsioonikohtusse. 9. juulil 2015 arutas kohus süümelistel kaalutlustel sõjaväeteenistusest keeldujate kaebust. Vend Min-hwan Kim, kelle südametunnistus ei lubanud tal minna väeteenistusse ning kes istus seetõttu 18 kuud vanglas, ütleb: „Mina kandsin oma karistuse ära, kuid ma loodan, et paljusid teisi süümelistel kaalutlustel sõjaväest keeldujaid ei karistata. Kui neil oleks võimalus osaleda asendusteenistuses, saaksid nad anda oma panuse ühiskonna heaks.” Konstitutsioonikohus teeb peagi teatavaks oma otsuse.

53-aastane Bahram Hemdemow on abielus ja nelja poja isa. Ta on tubli vaimne mees, kellest peetakse naabruskonnas lugu. Mais 2015 määras kohus talle neli aastat sunnitöölaagris, kuna ta korraldas oma kodus usukoosoleku. Teda peetakse kinni Seýdi linnas karmide tingimustega sunnitöölaagris, kus võimud on teda korduvalt üle kuulanud ja julmalt peksnud. Kuid nii tema kui ka ta pere on jäänud Jehoovale ustavaks. Vend Hemdemowi naine Gulzira külastab teda korrapäraselt, et talle toeks olla.

Me näeme, kuidas Jehoova teenijad jäävad katsumustes ustavaks, ja me palvetame nende eest. Ajendagu nende eeskuju meidki olema ustavad ja hoidkem meeles kirjakohas Laul 37:28 antud lubadust, et Jehoova ei „hülga oma ustavaid”.