Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

31. PEATÜKK

Viljapeade katkumine hingamispäeval

Viljapeade katkumine hingamispäeval

MATTEUSE 12:1–8 MARKUSE 2:23–28 LUUKA 6:1–5

  • JEESUSE JÜNGRID KATKUVAD HINGAMISPÄEVAL VILJAPÄID

  • JEESUS ON HINGAMISPÄEVA ISAND

Jeesus ja tema jüngrid rändavad põhja suunas Galilea poole. On kevad ning põldudel kollendab küps vili. Kuna jüngrid on näljased, katkuvad ja söövad nad viljapäid. Ent on hingamispäev ning variserid jälgivad neid.

Alles äsja tahtsid mõned juudid Jeruusalemmas Jeesust tappa, süüdistades teda hingamispäeva rikkumises. Nüüd esitavad variserid süüdistuse tema jüngrite vastu. Nad ütlevad Jeesusele: „Vaata, sinu jüngrid teevad seda, mis pole hingamispäeval lubatud.” (Matteuse 12:2.)

Variserid väidavad, et nälja leevendamiseks viljapeade noppimine ja pihkude vahel hõõrumine on viljakoristus ja -peks. (2. Moosese 34:21.) Nende range tõlgendus selle kohta, mis on töö ja mis mitte, on muutnud hingamispäeva koormaks, kuigi see pidi olema rõõmurikas, usku tugevdav aeg. Jeesus toob nende väärarusaama kummutamiseks näiteid, mis tõendavad, et Jumal Jehoova pole kunagi soovinud, et hingamispäevaseadust nõnda rakendataks.

Üks näide, mille Jeesus toob, on Taavetist ja tema meestest. Kui nad olid näljased, läksid nad telkpühamusse ja sõid ära vaateleivad. Need leivad, mis olid juba Jehoova eest ära võetud ja asendatud värsketega, olid tavapäraselt mõeldud preestritele söömiseks. Kuid selles olukorras ei mõistetud Taavetit ja tema mehi leibade söömise pärast hukka. (3. Moosese 24:5–9; 1. Saamueli 21:1–6.)

Jeesus toob teisegi näite: „Kas te pole Moosese seadusest lugenud, et hingamispäeval rikuvad preestrid templis hingamispäeva ja on ometi süüta?” Ta peab silmas seda, et isegi hingamispäeval tapavad preestrid ohvriloomi ja teevad templis muid töid. „Aga mina ütlen teile, et siin on midagi enamat kui tempel,” sõnab Jeesus. (Matteuse 12:5, 6; 4. Moosese 28:9.)

Oma järgmises mõtteavalduses toetub Jeesus taas pühakirjale, kui ütleb: „Kui te saaksite aru, mida tähendavad sõnad „Ma tahan halastust ja mitte ohvrit”, siis te ei mõistaks süütuid hukka.” Lõpetuseks lausub ta: „Sest Inimesepoeg on hingamispäeva isand.” Jeesus viitab sellega oma rahurikkale tuhandeaastasele kuningavalitsusele. (Matteuse 12:7, 8; Hoosea 6:6.)

Inimkond on ammusest ajast olnud Saatana rängas orjuses, kannatades vägivalla ja sõdade tõttu. Tulevik on aga sootuks teistsugune: Kristuse suurejooneline hingamispäeva-valitsus pakub meile puhkust, mida me nii väga ootame ja vajame.