30. PEATÜKK
„Käige armastuse teel”
1.–3. Mis on selle tulemus, kui järgime Jehoova eeskuju armastuse osutamisel?
„ANDMINE teeb õnnelikumaks kui saamine” (Apostlite teod 20:35). Need Jeesuse sõnad rõhutavad tähtsat tõde: omakasupüüdmatu armastus iseenesest pakub rahuldust. Kuigi armastuse kogemine valmistab palju rõõmu, teeb veelgi õnnelikumaks armastuse osutamine.
2 Mitte keegi ei tea seda paremini kui meie taevane Isa. Nagu nägime selle osa eelmistes peatükkides, on Jehoova ülim armastuse eeskuju. Mitte keegi pole ilmutanud armastust suuremal määral või pikema aja jooksul kui tema. Pole siis midagi imestada, et Jehoovat nimetatakse „õnnelikuks Jumalaks” (1. Timoteosele 1:11).
3 Meie armastav Jumal soovib, et püüaksime olla tema sarnased, ja seda eelkõige armastuse osutamise poolest. Efeslastele 5:1, 2 ütleb: „Võtke siis Jumal endale eeskujuks nagu armsad lapsed ja käige armastuse teel.” Kui jäljendame Jehoova eeskuju armastuse osutamises, võib andmine meid õnnelikumaks teha. Samuti pakub meile rahuldust teadmine, et meeldime Jehoovale, sest tema Sõna kutsub meid üles üksteist armastama (Roomlastele 13:8). Aga on veel muidki põhjusi, miks peaksime alati käima armastuse teel.
Miks armastus on oluline
4., 5. Miks on tähtis osutada usukaaslastele ennastohverdavat armastust?
4 Miks on tähtis, et me armastaksime oma usukaaslasi? Lihtsalt öeldes on armastus tõelise kristluse põhiolemus. Ilma armastuseta ei saa me olla tihedates sidemetes kaaskristlastega, ja mis veelgi tähtsam, siis pole meil Jehoova silmis mingit väärtust. Pane tähele, kuidas Jumala Sõna rõhutab neid tõdesid.
5 Jeesus ütles oma maise elu viimasel ööl jüngritele: „Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist. Nii nagu mina teid olen armastanud, armastage ka teie üksteist. Selle järgi tunnevad kõik ära, et te olete minu jüngrid, kui teie keskel on armastus” (Johannese 13:34, 35). „Nii nagu mina teid olen armastanud” – just nimelt, meil kästakse armastada teisi samamoodi, nagu seda tegi Jeesus. Peatükis 29 panime tähele, et Jeesus andis ülima eeskuju selles, milline on ennastohverdav armastus ning kuidas panna teiste vajadused ja huvid enda omadest ettepoole. Ka meie armastus peab olema omakasupüüdmatu, ja meil tuleb seda osutada nii, et see oleks selgelt nähtav isegi neile, kes on väljaspool kristlikku kogudust. Tõesti, ennastohverdav vennaarmastus on tähis, mille järgi meid tuntakse kui Kristuse tõelisi järelkäijaid.
6., 7. a) Kust me teame, et Jehoova Sõna peab armastust väga tähtsaks? b) Millisele armastuse aspektile keskenduvad Pauluse sõnad, mis on kirjas 1. Korintlastele 13:4–8?
6 Aga mis siis, kui meil pole armastust? „Kui ... mul poleks armastust,” ütles apostel Paulus, „oleksin ma nagu kumisev gong või terava kõlaga simbel” (1. Korintlastele 13:1). Kas pole tabavad võrdlused? Armastuseta inimene on nagu muusikariist, mis teeb valju ebameeldivat heli, mis pigem tõukab eemale, kui tõmbab ligi. Kuidas üldse saaksid sellisel inimesel teistega lähedased suhted olla! Paulus ütles veel: „Kui ... mul oleks nii tugev usk, et võiksin mägesid liigutada, aga mul poleks armastust, oleksin ma kasutu” (1. Korintlastele 13:2, allmärkus). Mõtle sellele – armastuseta inimene oleks hoolimata kõigist oma tegudest kasutu! Kas pole selge, et Jehoova Sõna peab armastust väga tähtsaks?
7 Aga kuidas on meil võimalik ilmutada seda omadust? Et leida vastus sellele küsimusele, uurigem Pauluse sõnu, mis on kirjas 1. Korintlastele 13:4–8. Neis salmides ei panda rõhku Jumala armastusele meie vastu ega meie armastusele Jumala vastu. Paulus keskendub siin hoopis sellele, kuidas meil tuleks osutada armastust üksteisele. Ta kirjeldab, milline armastus on ja milline ta ei ole.
Milline on armastus
8. Kuidas on kannatlikkus meile abiks?
8 „Armastus on kannatlik.” Armastus tähendab teisi kannatlikult sallida (Koloslastele 3:13). Kas me ei vaja sellist kannatlikkust? Kuna oleme ebatäiuslikud inimesed, kes teenivad õlg õla kõrval, on täiesti realistlik oodata, et aeg-ajalt võivad meie kristlikud vennad meid ärritada ja meie võime neid ärritada. Aga kannatlikkus ja sallivus aitavad meil välja kannatada need väikesed torked ja kriimustused, mis teistega suhtlemisel ette tulevad – ilma, et rikuksime koguduse rahu.
9. Kuidas me saame teiste vastu lahked olla?
9 „Armastus on ... lahke.” Lahkus ilmneb headest tegudest ja soojadest sõnadest. Armastus paneb meid otsima võimalusi, kuidas olla lahke, eriti nende vastu, kes seda kõige rohkem vajavad. Näiteks eakam usukaaslane võib tunda end üksildasena ja vajada julgustavat külastust. Üksikema või vallaline õde, kes elab religioosselt lahkmeelses peres, võib vajada mõningast abi. Keegi, kes on haige või sattunud raskustesse, vajab ehk ustava sõbra lahkeid sõnu (Õpetussõnad 12:25; 17:17). Kui me selliselt lahkust osutame, on see tõendiks, et meie armastus on ehtne (2. Korintlastele 8:8).
10. Kuidas aitab armastus tõtt rääkida ja selle eest seista, isegi kui see pole kerge?
10 „Armastus ... rõõmustab tõe üle.” Üks teine tõlge ütleb: „Armastus ... hoiab rõõmsalt tõe poole.” Armastus ajendab meid seisma tõe eest ja ’rääkima üksteisele tõtt’ (Sakarja 8:16). Kui näiteks keegi meie lähedastest on seotud raske patuga, siis armastus Jehoova – ja ka eksinu – vastu aitab meil järgida Jumala põhimõtteid, selle asemel et püüda väärtegu varjata, selle õigustamiseks vabandusi otsida või koguni valetada. Loomulikult võib olla raske tõele silma vaadata. Aga kui me tõesti soovime oma lähedasele kõige paremat, siis peaksime tahtma, et ta laseks ennast Jumalal armastusega manitseda (Õpetussõnad 3:11, 12). Armastavate kristlastena soovime ka ise „kõiges käituda ausalt” (Heebrealastele 13:18).
11. Kuidas peaksime püüdma suhtuda oma usukaaslaste puudustesse, teades, et armastus „talub kõike”?
11 „Armastus ... talub kõike.” Mainitud väljend tähendab sõna-sõnalt „see katab kõik”. 1. Peetruse 4:8 ütleb: „Armastus katab kinni hulga patte.” Jah, kristlane, keda juhib armastus, ei otsi võimalust kraamida päevavalgele kõik oma kristlike vendade vead ja puudused. Sageli on meie usukaaslaste vead ja eksimused tegelikult tähtsusetud ja need võib armastusega kinni katta (Õpetussõnad 10:12; 17:9).
12. Kuidas näitas Paulus, et ta usub Fileemonist parimat, ja mida me võime Pauluse eeskujust õppida?
12 „Armastus ... usub kõike.” Moffatti tõlge ütleb, et armastus on „alati innukalt valmis uskuma parimat”. Me pole liigselt kahtlustavad oma usukaaslaste suhtes ega pea küsitavaks igat nende motiivi. Armastus aitab meil uskuda parimat oma vendade suhtes ja neid usaldada. a Pane tähele ühte näidet Pauluse kirjast Fileemonile. Paulus kirjutas Fileemonile, et ergutada teda lahkelt vastu võtma põgenenud orja Oneesimost, kes oli saanud kristlaseks. Selle asemel, et Fileemonit sundida, toetus Paulus oma soovi avaldamisel armastusele. Ta väljendas veendumust, et Fileemon teeb seda, mis on õige, kui ta ütles: „Ma kirjutan seda, kuna olen kindel sinu vastutulelikkuses ja tean, et sa teed veel rohkemgi, kui ma palun” (salm 21). Kui me armastusest ajendatuna väljendame vendade vastu sellist usaldust, tahavad nad kindlasti teha oma parima.
13. Millest ilmneb, et me loodame oma vendadest parimat?
13 „Armastus ... loodab kõike.” Nii nagu armastus on usaldav, on see ka lootusrikas. Armastusest ajendatuna me loodame oma vendadest parimat. Näiteks kui vend „satub enese teadmata eksiteele”, siis me loodame, et ta võtab vastu selle abi, mida me armastusega pakume tema parandamiseks (Galaatlastele 6:1). Me jääme lootma ka seda, et need, kes on usus nõrgad, koguvad jälle jõudu. Me oleme nendega kannatlikud ja teeme, mida suudame, et aidata neil usus tugevaks saada (Roomlastele 15:1; 1. Tessalooniklastele 5:14). Isegi kui mõni meie lähedane eksib valele teele, ei kaota me lootust, et ta võtab kunagi aru pähe ja leiab tagasitee Jehoova juurde nagu kadunud poeg Jeesuse mõistujutus (Luuka 15:17, 18).
14. Kuidas võidakse meie vastupidavus koguduses proovile panna ja kuidas aitab armastus sellega toime tulla?
14 „Armastus ... peab vastu kõiges.” Vastupidavus võimaldab meil vapralt taluda pettumusi või raskusi. Katsumused, mis panevad proovile meie vastupidavuse, ei lähtu alati väljastpoolt kogudust. Mõnikord võidakse meid ka koguduses proovile panna. Ebatäiuslikkuse tõttu võivad vennad meile mõnikord pettumust valmistada. Mõtlematu ütlus võib haavata meie tundeid (Õpetussõnad 12:18). Või tehakse koguduses midagi viisil, mis pole meie arvates õige. Lugupeetud venna käitumine võib mõjuda häirivalt ja tekitada küsimuse, kuidas saab kristlane niiviisi käituda. Kui puutume kokku sellise olukorraga, kas tõmbume siis kogudusest eemale ja lakkame Jehoovat teenimast? Mitte sel juhul, kui meil on armastus! Jah, armastus ei lase venna eksimusel meid nii palju pimestada, et me ei suuda näha enam midagi head ei temas ega terves koguduses. Armastus aitab meil jääda ustavaks Jumalale ja toetada kogudust, hoolimata sellest, mida ütleb või teeb mõni ebatäiuslik inimene (Laul 119:165).
Milline armastus ei ole
15. Mis on kadedus ja kuidas aitab armastus meil vältida seda hävitavat emotsiooni?
15 „Armastus ei ole kade.” Kohatu kiivuse tõttu võime hakata teisi kadestama – nende vara, eesõiguste või võimete pärast. Kadedus on omakasupüüdlik ja hävitav emotsioon, mis kontrollimatuna võib rikkuda koguduse rahu. Mis aitab meil seista vastu kalduvusele kadestada? (Jaakobuse 4:5.) Ühe sõnaga öeldes – armastus. Kui meil on see väärtuslik omadus, tunneme rõõmu koos nendega, kellel paistab elus paremini minevat kui meil (Roomlastele 12:15). Armastus aitab meil mitte solvuda, kui kedagi kiidetakse mingi erakordse oskuse või silmapaistva saavutuse eest.
16. Miks peaksime hoiduma kiitlemast sellega, mida oleme Jehoova teenistuses saavutanud, kui me tõesti armastame oma vendi?
16 „Armastus ... ei hoople, ei lähe ennast täis.” Armastus ei lase meil hiilata oma võimete ja saavutustega. Kuidas me saame pidevalt kiidelda oma eduga teenistuses või eesõigustega koguduses, kui me tõesti armastame oma vendi! Selline hooplemine võib teisi maha kiskuda ja tekitada neis alaväärsustunde. Armastus ei lase kiidelda sellega, mida Jumal lubab meil tema teenistuses korda saata (1. Korintlastele 3:5–9). Pealegi pole armastus „ennast täis”, või nagu ütleb üks teine tõlge, ta ei „pea ennast liiga tähtsaks”. Armastus ei lase meil endast liiga palju arvata (Roomlastele 12:3).
17. Mida ajendab armastus meid teiste puhul arvestama ja millist käitumist me seetõttu väldime?
17 „Armastus ... ei käitu sündsusetult.” Inimene käitub sündsusetult siis, kui ta teeb midagi häbitut või solvavat. Selline teguviis reedab armastuse puudumist, kuna sellest ilmneb äärmine hoolimatus teiste tunnete ja heaolu vastu. Armastus seevastu ajendab teistega arvestama. Armastus soosib häid kombeid, Jumalale meelepärast käitumist ja lugupidamist oma usukaaslaste vastu. Seetõttu ei lase armastus meil käituda häbiväärselt – tegelikult see välistab igasuguse käitumise, mis võiks meie kristlikke vendi šokeerida või haavata (Efeslastele 5:3, 4).
18. Miks ei nõua armastav inimene, et kõike tuleb teha nii, nagu tema tahab?
18 „Armastus ... ei taotle omakasu.” Üks teine tõlge ütleb siin: „Armastus ei nõua oma tahtmist.” Armastav inimene ei nõua, et kõike tuleb teha nii, nagu tema tahab, otsekui oleks tema arvamus alati õige. Ta ei kasuta oma veenmisoskust selleks, et avaldada survet neile, kellel on teistsugune arvamus. Selline kangekaelsus osutab mõningasele uhkusele, mille kohta Piibel ütleb: „Uhkus on enne langust” (Õpetussõnad 16:18). Kui me tõesti armastame oma vendi, siis peame lugu nende arvamusest ja oleme valmis järele andma kui võimalik. Järeleandlik meelelaad on kooskõlas Pauluse sõnadega: „Igaüks taotlegu teise, mitte enda kasu” (1. Korintlastele 10:24).
19. Kuidas aitab armastus meil käituda, kui teised meid solvavad?
19 „Armastus ... ei ärritu. See ei pea arvet kogetud ülekohtu kohta.” Armastus ei ärritu kergesti selle tõttu, mida teised ütlevad või teevad. Muidugi on üsna loomulik ärrituda, kui teised meid solvavad. Aga isegi kui me põhjendatult vihastume, ei lase armastus meil jääda ärritunuks (Efeslastele 4:26, 27). Me ei taha haavavate sõnade või tegude üle arvet pidada ega neid otsekui arveraamatusse kanda, et need hästi meeles seisaksid. Vastupidi, armastus ajendab meid jäljendama oma armastavat Jumalat. Nagu nägime 26. peatükis, andestab Jehoova alati, kui selleks on mõjuv põhjus. Ja kui ta andestab, siis ta unustab, see tähendab, et ta ei heida neid patte meile tulevikus enam kunagi ette. Kas pole me tänulikud, et Jehoova ei pea meeles paha?
20. Kuidas me peaksime suhtuma, kui usukaaslane teeb mõne väärteo ja satub seetõttu raskustesse?
20 „Armastus ... ei tunne rõõmu sellest, mis on väär.” Üks teine tõlge ütleb siin: „Armastus ... ei tunne kahjurõõmu teiste inimeste pattude üle.” Moffatti tõlge ütleb: „Armastus ei rõõmusta mitte kunagi selle üle, kui teised käituvad valesti.” Kuna armastus ei tunne rõõmu sellest, mis on väär, ei pigista me silma kinni mitte mingisuguse ebamoraalsuse suhtes. Kuidas me suhtume sellesse, kui usukaaslane satub patu püünisesse ja kogeb seetõttu raskusi? Armastus ei lase meil selle üle rõõmustada, justkui tahaksime öelda: „Paras talle! Ise on süüdi!” (Õpetussõnad 17:5.) Aga me oleme rõõmsad siis, kui eksinud vend teeb kindlameelseid pingutusi, et uuesti vaimselt tugevaks saada.
„Tee, mis on üle kõige”
21.–23. a) Mida mõtles Paulus sellega, kui ta ütles, et „armastus ei kao kunagi”? b) Mida me hakkame käsitlema viimases peatükis?
21 „Armastus ei kao kunagi.” Mida mõtles Paulus nende sõnadega? Kaastekst näitab, et ta rääkis siin algkristlaste vaimuandidest. Need annid olid märk sellest, et Jumal soosib seda äsjamoodustatud kogudust. Kuid mitte kõik kristlased ei suutnud tervendada, ennustada ega keeltega rääkida. Sellest aga polnud lugu, sest imelised annid pidid lõpuks nagunii ära kaduma. Siiski pidi alles jääma miski, milles võis kasvada iga kristlane. See oli tähelepanuväärsem ja vastupidavam kui ükski imeline and. Paulus nimetas seda koguni „teeks, mis on üle kõige” (1. Korintlastele 12:31). Mis oli see „tee, mis on üle kõige”? See oli armastuse tee.
22 Tõesti, kristlik armastus, mida Paulus kirjeldas, „ei kao kunagi”. Kuni tänase päevani on vennalik armastus Jeesuse tõeliste järelkäijate iseloomulik tunnus. Kas ei näe me tõendeid selle armastuse kohta Jehoova rahva kogudustes üle kogu maailma? See armastus kestab igavesti, sest Jehoova tõotab oma ustavatele teenijatele igavest elu (Laul 37:9–11, 29). Tehkem edaspidigi kõik, mida suudame, et käia armastuse teel. Seda tehes võime kogeda, kuidas andmine teeb õnnelikumaks. Peale selle võime elada – ja järelikult ka armastada – kogu igaviku kestel, jäljendades oma armastavat Jumalat Jehoovat.
Jehoova rahvast tuntakse omavahelise armastuse järgi
23 Käesolevas peatükis, millega lõpeb armastust käsitlev osa, oleme arutanud, kuidas meie saame üksteisele armastust osutada. Kuid pidades silmas neid paljusid õnnistusi, mis kaasnevad Jehoova armastusega – aga ka tema jõu, õigluse ja tarkusega –, oleks meil hea endalt küsida: „Kuidas saan mina näidata Jehoovale, et ma tõesti armastan teda?” Seda küsimust käsitleme viimases peatükis.
a Muidugi pole kristlik armastus mingil juhul kergeusklik. Piiblis öeldakse: „Ma palun, vennad, et te paneksite tähele neid, kes külvavad lahkhelisid ja juhivad teisi usuteelt kõrvale. ... Vältige selliseid inimesi” (Roomlastele 16:17).